Etendusest lähemalt
Nad ei võiks olla rohkem vastandlikud: tema, ilus ja jumaldatud vend, ja tema, inetu, ülekaaluline ja üksildane õde. Siiski jagavad need kaks oma elu. Ühises korteris elab õde kaasa venna arvukaid suhteid, jälgib teda, kuhu iganes ta läheb, ja hoolitseb tema heaolu eest.
ÕDE :
Ainsaks kriimustuseks suvekodu kaunite naiste maailmas olen muidugi mina. Minu kohalolek tekitab alati mingisugust vaikset, sõnalausumatut segadust ja hirmu – et ma olen siin, kuigi ma ei tee tegelikult midagi, lihtsalt olen. Mehed jätavad mind tavaliselt täiesti tähelepanuta: nad ei tervita mind, ei vaata mind, mõnikord ehk keegi mööda minnes, kui tualetti läheb, haarab mind tagumikust ilma isegi mind vaatamata ja läheb edasi, nagu midagi poleks juhtunud.
„Vennale“ on poeetiline ja häirivalt aus lugu, mis avab ühe naise sisemaailma läbi tema suhte kauni ja ihaldatud vennaga. Õde elab venna varjus, jälgib tema armuelu ning mõõdab oma väärtust läbi venna pilgu ja ühiskonna ilunormide. Lugu kulgeb läbi argiste detailide, fantaasiate, seksuaalsete kujutluste ja valusate enesevaatluste, avades keha korraga nii piirava vanglana kui ka võimaliku vabanemise ruumina. Õe vaatenurk asjadele ja elule on näiliselt lihtne ja otsekohene, kuid selle kaudu koorub välja terav ühiskondlik küsimus: kellele on lubatud olla ihaldatav ja armastatud ja kes on määratud jääma nähtamatuks. „Vennale“ on lavastus identiteedist, sõltuvusest ja eneseleidmisest. See on teekond alistumisest ja varjus elamisest eneseaktsepteerimiseni ja sisemise vabaduse poole.
Vormi poolest on tegemist tantsulise, häälelise ja psühhofüüsilise teatriga, kus sõna, liikumine ja heli loovad intiimse ja intensiivse kogemuse, mis viib vaataja otse peategelase tajude, ihade ja hirmude keskele. Selles uues etenduskunsti žanris, Affective Space e. tunnetusväli, mis sai lõpliku vormi just selle lavastuse prooviprotsessis, moodustavad koreograafia, hääl, tekst ja psühhofüüsiline etenduspraktika ühise tajulise välja. Selles ei tõlgendata sõnu eelkõige psühholoogilise realismi kaudu, vaid nende suhte kaudu liikumise, heli, tähelepanu ja ruumilise dünaamikaga. Tulemuseks on intiimne ja intensiivne kogemus, mis kutsub vaataja peategelase tajude, soovide, hirmude ja kogemismaailma. Selle lähenemise juured ulatuvad aastasse 2014 ning on kujunenud enam kui kümneaastase kunstilise uurimistöö ja praktika käigus.
Tamur Tohver on lavastaja, dramaturg, tõlkija ja etenduskunstide õppejõud, kelle looming keskendub meele ja keha sisemiste impulsside ning afektiivse kogemuse uurimisele. Ta on arendanud oma doktoritöö raames Nullpunktipraksist ja kehameelelise eneseväljenduse viise, mis ühendavad psühholoogilise teatri, füüsilise väljenduse ja nii afekti- (Massumi) kui väljateooria (Kõiv ja Rosenberg). Tohveri lavastajakäekiri otsib seisundeid, kus sõna, hääl, liikumine ja muusika moodustavad ühtse psühhofüüsilise kogemuse ning kus vaataja ei jää passiivseks jälgijaks, vaid on tõmmatud etenduse vahetusse kohalolusse.
Näidendi autor E.-L. Karhu on Helsingist pärit auhinnatud näitekirjanik ja dramaturg, kelle taust on ühiskonnateadustes ja sotsioloogias. Tema looming käsitleb sageli indiviidi ja ühiskonna suhteid, võimu, iha, häbi ja normatiivsuse mehhanisme. Karhu tekstid on tuntud oma kompromissitu aususe, poeetilise realismi ja psühholoogilise täpsuse poolest. „Vennale“ on üks tema mõjukamaid teoseid, mis uurib kehalisuse, armastuse ja eneseväärtuse teemasid viisil, mis lammutab ilu, normaalsuse ja soorollide tavapäraseid narratiive.
